Põro maja
Eestis pole palju kohti kuhu on võimalik sõita järjest 3,5 tundi. See on teekond, kus saab unustada argimuredning kohale jõudes on vaim valmis vastu võtma kõike seda mida loodus pakub. Põro talu asetseb justkuimaailma äärel. Rõuge sügavate järvede, iidsete metsade ning kuldse viljaga kaetud kuplite vahel.
Talu ajalugu ulatub aastasse 1860, mil mõisad eraldasid maad talupoegadele väljaostmiseks. Sellest ajast peale onsiin järjepidevalt toimetanud 7 põlvonda Põrolasi. Seda, et talukohal on hea auraga kinnitab fakt, et taluhoovi mahubtoimetama kolm perekonda. Vanade ajalooliste taluhoonete taastamisele lükkas hoo sisse pereema (vanaema) Juta,kelle hea eeskuju käivitas ka noorema generatsiooni. Riin ja Neeme soovisid ehitada uue maja vanadele maakivistkeldrimüüridele, mis oma asetusega võimaldas taastada algse taluhoovi paigutuse. Keldrimüürides peitus kasentimentaalne väärtus, sest vanema generatsiooni jutustustes käidi keldris ikka moosi toomas. Seega sai meiepõhiliseks lähteülesandeks pererahva sisend, maaelu ning kõige vajaliku mahutamine vanadele müüridele.
Uue hoone loomisel kaardistasime terve rea küsimusi, millele hakkasime läbi loomisprotsessi vastuseid otsima.Kuidas lisada meie ajastu kihistus, kuid jätta piisavalt mõtte- ja vaatlusruumi kõigele, mis oli ammu enne meid. Kuidas luua uut elamuväärtust projekteerides midagi eestlaslikult kompaktset, aga mitte teha mööndusi tänapäevamugavuse ja funktsionaalsuse arvelt. Luua midagi mängulist, aga samal ajal asjalikku. Luua midagi konkreetset kuid unistavat.
Seekord oli võimalus startida projekteerimises paralleelselt nii arhitektuuri, erimööbli kui sisearhitektuuriga.Kõikruumilised liikumised, kapid, sahvrid, vaated said väga mõtestatud ja kindla põhjus-tagajärg seose kogu üldisevormikäsitlusega. Võime öelda, et Põro maja arhitektuur ning sisearhitektuur on totaalne.
Eenduvad krohvitud fassaadi osad mängivad tähtsat rolli nii funktsionaalses plaanilahenduses kui ka tunnetuslikusmõttes olulistes hetkedes maja kasutamisel. Lähtuvalt kitsast keldrimüürist vajasime hoonele rohkem laiust.Lahenduste otsingul tekkis mõte kaotada ära koridor kui kõige kasutum pind ning lülitada liikumiseks vajalikudlüüsid olulisteks ruumideks nagu köök, pesuruum, esik. Ideest koorus välja ringliikluse süsteem, mille keskmes asuvadmööblikilbi taha peidetud tualettruum, dushiruum, sahver, panipaik ja istumisnurk. Fassaadist eenduvatesseosadesse paigutasime töötasapinnaga köögikapid ning valamukapi. Seega parim valgus ning vaade sai planeeritudkohtadesse, kus siseruumis seistakse pikalt ühe koha peal, vaatega aknast välja.
Köögist avaneb ülevaadetaluhoovile, lastele, perele, mis võimaldavad olla kontaktis kõige sellega, mille pärast sõita teise Eestimaa otsa.Hilisemal maja kasutamisel on selgunud, et ringliikumise ning trepialuse konku kõige suuremateks fännideks võibnimetada väiksed põrolased, kes on välja töötanud mängu nimega “Valvur”, mis pidavat kestma lausa kaks päeva. Elutoa-söögitoa osa on eelkõige mõeldud ajaks mil õues on külm ja karge. Puidu soojus ja jahedal ajal praksuv kamin on kombineeritud täpselt avanevate vaadetega ojale, põllule ning sisehoovi.
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Mari Hunt, Hanna Karits
Koostöös: Nele Šverns, Margit Lillemaa
Insener: Peter Stumbur
Ehitaja: Ain Siska, Aiman Ehitus
Mööbel: Argo Mööbel
Staatus: ehitatud 2023
Fotod: Tõnu Tunnel
Vastused puuduvad